tekst.ee

S-täht, üksi ja teistega

Lühendina on s-tähel muljet avaldav haare: ta tähistab muu hulgas nii sekundit kui ka sajandit ja nii sündi kui ka surma.

Kui ühelsamal lühendil on mitu sootuks erinevat tähendust, võib tekkida küsimus, kuidas hoida ära arusaamatusi, sest alati ei selgu lühendi tähendus ju kontekstist. Lühend s on siin hea selge näide. Võtame kõigepealt s-i kui sekundi ja s-i kui sajandi – ükssama täht, aga enam kui kolme miljardi kordne vahe! Paigus, kus ümbrus ei ütle, kas silmas on peetud lühemat või pikemat ajalõiku, peaks tegema järeleandmise lühendite säästupõhimõttes – hoida kokku ruumi, väljakirjutatud sõna või väljendiga võrreldes nii palju kui võimalik – ja tõstma esikohale selguspõhimõtte. See tähendab, et lühemale algustähtlühendile (s) peaks eelistama pikemat, aga üheselt mõistetavat katkendlühendit (sek, saj) või isegi väljakirjutatud sõna (sekund, sajand).

Vahel pannakse s algustähtlühendina märkima ka sõnu „sündinud“ ja „surnud“. Jällegi võimas, ütleks isegi, et fataalne erinevus! Ebamugavate vääritimõistmiste ennetamiseks tasuks siingi eelistada ülimale kokkuhoiule arusaadavust, kasutades sedapuhku algustähtlühendi asemel valiktähtlühendeid (snd, srn) või taas tervenisti väljakirjutatud sõnu (sündinud, surnud).

Muljet avaldav haare pole s-il ainult lühendina, vaid ka häälikut tähistava kirjamärgina: s on eesti keele kõige sagedam kaashäälikutäht, temast ettepoole jäävad vaid kolm vokaalitähte, a, e ja i. Niisiis ei maksa imestada, et kui Andrus Saareste pakkus, et eesti keelt võiks kutsuda ka a-keeleks, käis ta kohe välja veel teisegi tähepõhise eesti keele nimetuse:
s-keel („Kaunis emakeel. Vesteid eesti keele elust-olust“, 1952).

Oma sageduse, sisiseva kõla ja usja kujuga äratab s nii kõnes kui ka kirjas hästi tähelepanu. Aga ta on ka osav peituma; vahel seisab ta otse meie silma all, ilma et me teda näeksime. Näiteks samamoodi, nagu me ei tea ampersandist ehk &-märgist, mis on ladina sõna et (‘ja’) logogramm, otsida aja jooksul kokku sulanud ja pisut moondunud tähti e ja t, ei oska me tähte s silmata teada-tuntud paragrahvimärgis §. Õigupoolest koosneb § koguni kahest s-ist – üks istub teise kukil. Lahtikirjutatuna tähendavad need s-id ladina sõnu signum (‘märk, tähis’) ja sectiōnis (‘lõikamine, tükeldamine’), aga sobivad hästi kokku ka märgi ingliskeelse nimega section sign.

Kui armastatud ampersand oli 19. sajandil mõnda aega isegi inglise tähestiku viimane, kahekümne seitsmes kirjamärk, siis paragrahvimärk pole teadaolevalt veel ühessegi tähestikku pääsenud. Aga saksa tähestikus on see-eest üks teine huvitav s-tähe osalusel kujunenud märk: ß, saksa keeles Eszett või scharfes S (‘terav S’). Minule, kes ma koolis saksa keelt ei õppinud, jäi see märk kõigepealt meelde kirjanik Otfried Preußleri nimest ja Saksamaa tänavasiltidelt. Straße tähendab ju tänavat ja veel üks märgi saksakeelseid nimetusi ongi muuseas Straßen-S, „tänava-S“. Moodustunud on too ß aga sz-digraafist, täpsemalt gooti kirjale iseloomulikust pikast s-ist (ʃ) ja lühikesest sabaga z-ist (ʓ).

Naljakas on, et sellised üpriski läbipaistmatud liitmärgid nagu &, § ja ß ei tekita eriti küsimusi; need lihtsalt on, lahtimurdmatud reliktid, mille kuju ja kujunemine ei nõua selgitusi. Aga samas võidakse raevukalt kahtluse alla seada mõni kõige lihtsam ja läbipaistvam liitmärk, eriti kui see tabab ootamatult.

Kui ma andsin kümmekond aastat tagasi välja Umberto Eco „Noore romaanikirjaniku pihtimused“, otsustas kujundaja teoses kasutada üht võluvat kalligraafilist ligatuuri: ülalt elegantse kaarekesega ühendatud s- ja t-tähte. Ja olgugi et see ei olnud mingi niisama, omaenese lõbuks valitud vidin, vaid sobis suurepäraselt nii teose sisu kui ka ülejäänud vormiga, olgugi et s ja t säilitasid ka liittähena igati oma äratuntava kuju ja loetavuse – ikka leidus üllatavalt palju ärritunud lugejaid, kes leidsid, et see annab neile õiguse võrrelda raamatut … trükipraagiga.

Vaat nii kõrge ongi meie valulävi, nii suur meie sallivus, kui asi puudutab meile kalleid

kirjatähti.https://opleht.ee/2020/04/keelekaste-s-taht-uksi-ja-teistega/

ÜLLE MADISE KRITISEERIS BÜROKRAATLIKKU KEELT JA KIRJELDAS KAFKALIKKE OLUKORDI

Õiguskantsler Ülle Madise kritiseeris teisipäeval riigikogu ees aastaülevaadet tehes ametnike bürokraatlikku keelekasutust, kirjeldas inimesi tabanud kafkalikke olukordi ja soovitas pensionireformi tehes mõelda sellele, kuidas tulevikus tagada vaesusse jäävate pensionäride toimetulek.

Madise hinnangul pärsib bürokraatlik keelekasutus igaühes väärtusliku inimese nägemist. «Kui tegu on kliendi ja teenusega, on paratamatult lihtsam ükskõikselt õlgu kehitada: noh, klient ei saanud teenust. Kui tuleks öelda, nagu asi on, näiteks et ema ja ta abivajav laps jäeti hätta, oleks vist raske inimesi uksest välja menetleda. Ehk ongi taas aeg rääkida asjadest nii, nagu nad on, ja tunnustada neid, kes räägivad loogilist, ausat ja selget juttu ja kelle teod on jutuga kooskõlas,» ütles Madise oma kõnes, milles ta andis ülevaate oma tegevusest ajavahemikul 1. septembrist 2018 kuni
31. augustini 2019.

Puudutades põhjusi, miks ametnikud sageli niimoodi käituvad, leidis Madise, et neid ei väärtustata piisavalt. «Ma arvan, et suurim probleem on meie nn eesliini nõrkus. Kas ametites ja inspektsioonides, koolides ja haiglates, lastekaitses ja hooldekodudes ikka on oskajatel spetsialistidel toetav töökeskkond, õiglane tunnustus ja vastutusele vastav palk? Kardan, et ei ole. Ja me oleme näinud, et ei ole tõesti. Vahe ministeeriumide palkadega üha kasvab. Ja samal ajal eks ju eesliini inimesed näevad, kui palju on tegelikult ministeeriumides asendustegevust ja kui vähe on tulemust. See ei tõsta motivatsiooni,» tõdes ta.

KAFKALIKUD OLUKORRAD SAID LAHENDUSE
Õiguskantsler kirjeldas olukordi, mis tema hinnangul on oma absurdsuses kafkalikud – ekslikult surnuks kuulutatud mees ei saanud ennast legaliseerida või olukord, kus liikumispuudega inimesel kästi ID-kaardi abil maksta selle eest, et tema töötamast lakanud ID-kaart korda teha.

«Kõige uskumatum ja nukram on lugu surnud mehest, keda ükski riigiasutus ei pidanud vajalikuks ellu tagasi aidata. Inimene oli tagaselja surnuks tunnistatud, soovis ellu tagasi pöörduda. Ja enne seda, kui ta meile jõudis, ei olnud mitte keegi talle öelnud, mida ta peaks tegema, et uuesti elavate kirja jõuda. Tegemist oli tõeliselt kafkaliku teekonnaga.

Muu hulgas öeldi inimesele ka kohtu kantseleis, et ta ei saa avaldust tuua, sest ta on surnud,» rääkis Madise. «Siis leiti, et ka tema esindaja ei saa tuua, sest surnul ei saa esindajat olla. Ja inimene kaotas tõepoolest praktiliselt lootuse. Asi lõppes sellega, et me olime sunnitud aitama ise vajalikud dokumendid valmis teha ja õigesse kohta ära viia. Praegu on inimene jälle elus, maksab makse, ma usun, et tal on ka tervisekindlustus nüüd,» kirjeldas õiguskantsler.

«Üsna sarnane oli olukord liikumisvõimetu inimesega, kelle ID-kaart blokeerus. Pangakontol, mida ainult sedasama
ID-kaarti kasutades oli võimalik käsutada, oli kogu tema raha. Ja siis teatati, et tee ülekanne, maksa ära riigilõiv ja siis teeme su ID-kaardi uuesti lahti,» rääkis Madise, lisades, et tegelikult tuleb seda teha tasuta ja inimese juures kodus. «Asi õnnestus mõnenädalase pingutuse järel jällegi korda ajada. Ja ma loodan, et paremaks sai ka süsteem. Aga ometi suudeti selle inimese emale, kes tema eest võitles, nädalaid ajada täielikku jama, anda täiesti vastukäivaid soovitusi ja vihastada inimene absurdsete nõudmistega välja, muu hulgas nõudmisega sedasama blokeerunud ID-kaarti kasutades siseneda oma pangakontole ja teha vajalik ülekanne,» tõdes Madise.

Madise ütles riigikogu saadikute küsimustele vastates, et jälgib «suure hoole ja tähelepanuga» kavandatavat pensionireformi ning rõhutas sellega seoses, et igal juhul tuleb tagada pensionide minimaalne tase ja vajadusel kasutada selleks ka maksumaksjate rahastatud sotsiaaltoetusi.

«Juhul, kui ei muudeta Eesti põhiseadust, mille kohaselt ühiskond tervikuna peab tagama igaühele minimaalse väärika äraelamise, ja Eesti ei ütle lahti rahvusvahelistest lepingutest, mis nõuavad riigilt sedasama, siis tuleb sedalaadi plaane pidades päris kindlasti läbi mõelda, et kuidas vaesusesse sattuvate pensionäridega hiljem toime tulla või millised on need meetmed, mis tagavad vanaduspõlves pensioni, mille asendusmäär on vähemalt 40% eelnevast sissetulekust,» rääkis Madise teisipäeval riigikogus. «Juhul, kui kaob ära selline pensionisüsteem, mis võimalikult paljudele tagaks põhiseaduse mõttes inimväärse äraelamise vanaduspõlves, et siis tuleb arvestada sellega, et nendele inimestele tuleb ette näha senisest palju suuremas ulatuses sotsiaaltoetusi ja seda siis maksumaksja arvel.»

Madise rõhutas oma esinemises ka, et omastehooldus ei tohi ebamõistlikult koormata perekonda ning lähedastele ei saa panna suuremat koormat, kui nad kanda suudavad. Omavalitsused ja riik peavad tagama abivajajate sotsiaalhooleande ning kedagi ei tohi sundida loobuma oma tööst ja õpingutest või laste toetamisest, kuna ta peab hooldama oma vanemaid, rõhutas Madise.

Õiguskantsler juhtis oma ettekandes tähelepanu ka sellele, et ametnike ja poliitikute tööalaseid vigu hinnates tuleks hukka mõista teadlikud kuritarvitused ja tegematajätmised, mis tulevad eelkõige laiskusest, hirmust ja südametunnistuse puudulikkusest. Kui aga eksimuse taga on valearvestus või -info, peaks hukkamõistu asemel tunnustama julgust viga parandada. Siin saame me kõik parastava suhtumise muutmiseks palju ära teha.

Just hirm meelepaha ees kehutab vigu eitama ning inimeste heaolu ja meelerahu arvel kujuteldavat mundriau kaitsma.

Edasi vt https://bit.ly/38aUaEn