GraceFit

Tead seda tunnet, kui enne reisi on kõik asjad pakitud ja veel aega ülegi, et jalga kõlgutades juua muretu tundega oma lemmikus kohas kohvi?

Mina ausalt ei teadnud kuni eelmise aasta suveni. Olen alati olnud see tüdruk, kes jookseb viimasel minutil kohtumistele ja ükskõik, kuidas ma ka ei planeerinud oma asju, siis ikkagi lõpetasin hilinedes, kuumahoogude ja ärrituvusega 🙈

Kuni saabus eelmine aasta.
Aasta, mis sai elu korrastamise ja läbielatu seedimise ajaks. Aga ka aastaks, mil naiseks olemist nautisin enim.

Ma ei olnud ühelgi aastal iga hommik, mil päike piilus minu boheemlaslikku india-aafrika energiaga koju, selle ees seisatanud, sulgenud silmi ja lasknud end tal soojendada.

Ükski aasta ei võtnud ma enne esimest hommikukohvi lonksu hetke ja hinganud sisse auravat kohviaroomi. Ei olnud ma ka kunagi nii palju kirjutanud, millist elu ma soovin. Mitte seda, mida ma olin arvanud, vaid tead küll seda, mida Sa ütleksid siis, kui paneksid silmad kinni ja oleksid üdini aus.

Ükski aasta ei olnud ma end nii teadlikult sättinud ja küsinud endalt, aga mis mulle tegelikult täna sobib?
Ma pole ka ühelgi aastal saanud nii palju lilli ja rõõmustanud nende üle iga hommik. Ning kindlasti polnud ma ühelgi aastal käinud nii palju kohtingutel, tehes seda 20-aastase elevuse tundega.

Ja see üks muretu kohvi - see oli minu tolle aasta unistustest. Selles elab justkui mu ema - just tema ütles alati, kui olin kodus Tartus - Shali kallis, kas tahad, teeme ühe kohvi. Ja nii me tegime ja rääkisime maast ja ilmast (nagu ta armastas öelda) mitu tundi.

Nüüd, aastaid hiljem, istusin oma kohvikus ja hingasin välja magusa rahulolutundega - kuumahoog puudus, närvilisust polnud ning kohver oli pakitud nutikalt igaks päevaks ettemõeldud komplektidega.

Ja minul oli see ideaalne omaette hetk enne reisi, vaadeldes möödujaid. Paar päeva hiljem kihlusin selsamal reisil Igoriga 🥰

Tasub ikka unistada- nii neid väikeseid kui suuremaid unistusi - ilusat unistamist sellesse kevadesse ✨