Reti pildid

Nad lendavad Luxemburgi poole, väljanäitusele. Mind kaasa ei võeta.
Olen seal iga-aastasel graafikanäitusel esinenud pea 20 aastat, aga ise pole kunagi kohale jõudnud. Ikka mõtlen, et ükskord tuleb see aeg, et astun lennukisse, lihtsalt, bronnin hotelli, lihtsalt. Lihtsalt sammun avamisele, kohtan kunstnikke, kellega koos nii pikalt esinenud ja vaatan linnas ringi.
Eks järgmisel aastal mõtlen sedasama. Mõtlemine on mõnus!

Parem enne möödas. Aga ilus. Ilusamgi veel.
Järgmine ülevaade juba homme. Koos kommentaariga, mis kaob ja mis asemele saab. Parem ikka kui tühi koht. Kuigi tühi koht on paik uuele. Kõik laabub, ükskord niikuinii.

Käisin Vernissages oksjoni pilte vaatamas. Seal näeb maale, mis muidu kodudes peidus on ja siis uuesti peitu kaovad. Üksjagu põnev on jälgida piltide kevadrännet. Oli, mida vaadata. Isegi ostaks, kui midagi muud teha poleks. Kuid mul pole muret sellega, pole ei vahendeid ega seina.
Minu lemmik neist rändpiltidest on talvine metsapilt, selle ette jääkski seisma, külm ei hakkaks. Siin mõned plõksud töödest, mida mina kauem vaatasin. Wiiralti väikesed illud, need on ühes raamis nii head, tõesti õnnestunud vormistus. Seda retid ostaksid. Ikka on hea graafikat vaadata, hästi lähedalt ja elusast peast. Minu kogust on ka mõned asjad siin rippumas, kahju küll, mis parata. Aga seda ju mõnel teiselgi.
Miskipärast tekkis tunne, et raskem kraam on otsa saanud, s.t. et uhked maalid on paikseks jäänud. Polnud taaskohtumisi näitustel meeldejäänud töödega niipalju, kui eelmistel aastatel seda olnud on. Ega see paha pole, vaid meie näeme vähem. Aga miskit ikka, tänud galeriile!