Treeningfookus

✨ Sa suudad rohkem kui arvata oskad! ✨

Üks nael päevas võrdub 365 aastas. Nii võib maja püsti panna.
Sama ka treeningutega. Järjepidevus tasub ära.

Sel aastal toimusid esimest korda Ironman Tallinn 70.3 raames Euroopa Meistrivõistlused sel distantsil. Õnneks on triatlon selline tore spordiala, kus ka harrastajad saavad teha kaasa „age-group” ehk vanuserühmalises arvestuses tiitlivõistlustel. Suurvõistlusel sai ametliku aja kirja 1267 sportlast. Poolpikal distantsil tuleb läbida 1.9 km ujumist, 90 km jalgrattal ja 21.1 km jooksu – miilides tulebki kokku 70.3 distants (1.2 + 56 + 13.1). Õpilaste treeningutest ja saavutustest, kividest ja kändudest nende teekonnal kui ka elamustest ja õpetlikest momentidest annabki järgnev kokkuvõte ülevaate.
👉

Ironman Tallinn 70.3 – 2023. aasta Euroopa Meistrivõistlused - TREENINGFOOKUS IRONMAN TALLINN 70.3 TRIATLON AASTAL 2023 Sel aastal toimusid esimest korda Ironman Tallinn 70.3 raames Euroopa Meistrivõistlused sel distantsil. Õnneks on triatlon selline tore spordiala, kus ka harrastajad saavad teha kaasa „age-group” ehk vanuserühmalises arvestuses tiitlivõistlustel. Suu...

Ironman & IM 70.3 treeningutest ja tulemustest 2022. aastal.

Kuna Facebook postitusel on 63206 tähemärki lubatud ja kirjapandud lugu on üle 80 000, siis mõnusalt saab tervikut lugeda: https://treeningfookus.ee/treening/ironman-tallinn-2022/

Kristo Prangel
Kui me alustasime detsembri alguses koostööd, siis oli vist päris raske ette näha, kas treener teeb Sind kiiremaks või aeglasemaks. Olid ju juba päris kanget sorti sportlane – pealekauba veel sportlaste perest. Usaldus ei tulnud tulnud kergelt ja treenerina mõtlesin päris tihti, et peaasi on mitte Sind katki treenida. Nojah, koormused hakkasid ikkagi vaikselt kerkima Sinu võimete suunas ning enesekindlus kiirustes ja numbrites väljenduma. Märtsikuus aga tabas esimene suurem tagasilöök – Hispaania rattalaagri vihmastele ilmadele lajatas otsa veel COVID. V. Vaiksaar isegi mainis kuskil jutus, et nii nukrat meest polnud ammu näinud. Olgu, treener ütleb mõned motiveerivad sõnad: «parem praegu jamad läbi teha, kui suvel», «miski pole veel kadunud, põhisündmuseks jõuab treenida küll». Ega see suurt ei lohuta sel hetkel kui oled augus, aga mees ei jätnud jonni ja paari nädala pärast oli taas tõusvas joones ülesmäge asjad liikumas. Hooaja esimesed stardid tulid. Mees on poodiumil – Jõulumäe, Paide… Aastatagusega ajad paranenud. Isu võistlusteks suur – isegi nii suur, et treener peab aeg-ajalt pidurdama. Nice 70.3 terendab silmade ees. «Ei, ei pruugi olla hea mõte Otepää karikasarja etapil osaleda nädal enne – värskust vaja koguda.» Põikpäine sportlane ei ole – paneb treener kukla taha –, oskab vajalikel hetkedel tagasi hoida. Hea märk, kui suuremat pilti vaadata! Nii ta osaleb Nice’i poolpikal, kuumuses, rohkete tõusumeetritega. Võistlusega rahul? Treener ei oska veel täpselt lugeda – tundub, et realiseeris. Jooks veidi raskevõitu. Väsinud ei olnud? Ei, tunne oli hea, aga jooksus algus raske! Olgu, treenerina oleksin eelistanud pikemat suvist võistlusspetsiifilist plokki – nii umbes 5 triatlonistarti all. JÄTKUB VEEBILEHEL.

––––––––––––––––––––
IRONMAN Tallinn 2022
––––––––––––––––––––

Kristi Toommägi
3 aasta koostööd! Ausalt öeldes ei uskunud, et minuga jätkad, kui eelmise aasta 70.3 võistlus aia taha läks jooksus. Vaagisime ja nuputasime, mis valesti läks, aga ega täit selgust pole tänase päevani. Ühesõnaga millegipärast usaldus vist oli ikkagi välja teenitud, kuid ega ma osanud ka kapitaalselt midagi teistmoodi teha. Jõutrenni tegime edasi, kiireid asju tegime ka! Kui jaanuarikuus 5000m testisime, siis oli juba selline ootusärevus, et jooks on vist paremaks läinud – või alalhoiuinstinkt on alla surutud – lõpuks! Nojah, Kristit ei tohi lõigutrennidega väga „nurka suruda“ — seda olen ka õppinud. Ta küll kannatab palju treeningmahtu, aga intensiivsete trennide koha pealt on heatahtlikku trotsi ka vahel. Hea näide on liivamäe trenn – kuhu ta ei pidavat enam tagasi tulema, aga ikka näed teda järgmisel korral, kui treeningplaanis see ette nähtud. Ühesõnaga, kohusetundlikumat inimest annab otsida. Ja muidugi huumorisoont on ka antud. Paar nädalat enne põhivõistlust, viimasel tõusutrennil sai öeldud, et kui praegu on raske, siis Ironman’ile pole mõtet minnagi. Mille peale tema ütleb: «Mis ma teen siis, võtan nimekirjast maha nüüd?» Muidugi treener ei oska sellise lause peale midagi kosta – sportlane ilmselgelt teab enda piire ja selle üle on mul ainult hea meel. JÄTKUB VEEBILEHEL.

Eerik Kompus
Esimest korda vist nägin Eerikut 2021. aasta Tripassioni suvepäevadel. Vaatasin, et oled hipi moodi triatleet – olid Sul ju siis pikad juuksed ja pigem riietusstiililt «aloha». Nojah, kuidagi sattusime juttu puhuma! Ei teagi, miks mina just treenerina sõelale jäin – aga igatahes ju siis on sel maastikul põud! No igatahes oli eesmärk silme ees ja novembrist alustasime ühist teekonda. Muidugi selgus, et alustame kohe «vasaku jalaga». Koroona oli Sind maha niitnud ja nüüd tuli kopsud esimeste trennidega puhtaks puhuda. Nagu selgus, ei jäänud see esimeseks, ega ka viimaseks koroonaks. Tööeetika aga oli rabav – ja mingi hetk oli selge, see mees ei tulnud siia nalja tegema ettevalmistusega ja mütsiga lööma Ironman distantsi. Treener vaatas muheledes kuidas mees ka Sri Lankal rassis kuumas kliimas jooksu vihtuda, kuigi ilmselt oleks märksa mõnusam palmi all mojitot limpsida. No ikkagi Sportlane suure algustähega, kes puhkusele võtab jooksutossud kaasa. Esimeste võistluste pealt oli raske oletusi teha. Poolmaraton 1:44:03 ei olnud küll see, mida treener ennustas (pigem lootsin 10-15min kiiremalt) – peenike p**kade jalgadega poiss ikkagi! JÄTKUB VEEBILEHEL.

Karita Mikko
Kui Sa minuga 2021. aasta sügisel uuesti ühendust võtsid, siis olime juba treeningplaani varem koos teinud. Esimesel korral juhtus palju asju – kogu protsess oli üle kivide ja kändude ning lõpuks suvel otsustasime asja pausile panna. Juhtus ka see, et samal ajal tahtis trenni teha Sinu abikaasa Riho. Neli last ja 2 heas mõttes hullu vanemat, kes tahavad triatloni teha! Treenerina olin pisut skeptiline, kui tulid sügisel järsku selle ideega, et nüüd ikkagi peaks järgmine aasta Ironman’i ette võtma. Me polnud veel 70.3-gi teinud läbi! Aga no kuidagi ikkagi sähvatas treeneri sees ka sel hetkel – võib-olla oli seesama tunne, et kas ma tõesti nii viletsasti teen enda tööd, et õpilane ei jõudnud eelmisel suvel põhivõistluseks starti. Miks minu motivatsioonikõned ei toiminud? Miks ei osanud ma teda õigesti treenida? Mis on üldse «õige» treening? Vot sellise keeristormi põhjustas Karita treeneri peas. Olgu võtan väljakutse vastu – kuidas ma ütlen talle, et «sorry, ma ei oska treenida Sind». Sind, kes Sa õpid massaaži- ja teraapiakoolis, Sind, keda kutsutakse südaööl ämmaemandana sünnitust vastu võtma… Sind, kelle tähelepanu vajavad neli armsat last, Sind kellel on nii SUUR UNISTUS! Mul ei olnud lihtsalt südant öelda, et keegi teine suudab äkki paremini. Aga need takistused, mida ületasid väärivad mainimist. Basseini ei jõudnud me väga varakult teatud piirangute tõttu ja COVID tõmbas veel omakorda olukorra üpris täbaraks. Tervis oli vahepeal nii vilets, et ma isegi ei julgenud rääkida, millised koormused võiksid olla peal Ironman’iks ettevalmistumisel. Seda lisapinget lihtsalt ei olnud vaja. Kevadel oli tunne, et astume kaks sammu edasi ja kolm tagasi. Kohe kui suutsid teha arvestatava nädala, järgnes sellele sageli mingisugune tagasilöök järgnevatel nädalatel. Samm-sammult aga suvi lähenes – päästerõngas p**kade valgete tundide ja päiksepaistega. Midagi annab ära teha! Mitte ideaalselt – aga lootust on, et sel suvel astub Karita starti! JÄTKUB VEEBILEHEL.

––––––––––––––––––––
IRONMAN Tallinn 70.3
––––––––––––––––––––

Gerda Tomson
September 2021. aastal. Tundmatult inimeselt potsatab kirjake postkasti. Unistuseks Ironman 70.3 järgmisel aastal. Mäletan esimest kõnet videos ja kõige meeldejäävamaks oli see, et inimesel silmad säravad! Tundus, et tegemist on loomult õnneliku inimesega. Treenerina lihtne otsustada koostöö kasuks. Leppisime kokku alguspunktiks oktoobri. Kui oktoobrikuus nägin teda Saaremaa Red Bull Tour of Vikings 300+km sõidul raja ääres enda sõbrannale kaasa elamas, siis mõtlesin, et tal on hinges ikkagi päriselt ka tahtmine ise midagi sama võimast enda keha ja mõistusega ette võtta. Esimestel kuudel oli palju õppida, kuidas intensiivsust reguleerida, kuidas saada ujumine tehniliselt paika, kuidas jõutrenni sooritada. Esimene 1000m järjest basseinis tuli juba novembri esimesel nädalal. Mõtlesin, et selle flow’ga ei valmista 70.3 distantsike mingit muret. Koormustest andis sellele novembri lõpus veel lisakinnitust. Tublisti üle keskmise VO2max – number, mis teeb enamikele meestelegi silmad ette. Aga oleks üks imelik lugu, kui kõik läheks lihtsalt lepase reega IM 70.3 võistluseni välja. Veebruari kuu alguses hakkasid asjad juhtuma. Enne seda olid pisemad, kuid ületatavad ponnistused seljaga. Aga veebruarist hakkas pihta tervisejamade saaga, viirustest räsituna ja kehva enesetundega mõõdus Gerdal peaaegu kaks kuud nagu oleks mingisse halba unenäkku jäänud vähkrema. Treenerina oli soovitus verepilt saada. Kui arst ei leia midagi – tuleb edasi uurida. Kuni leitakse põhjus. Treeningust ei saanud mingil hetkel enam õigupoolest rääkida. Kõigepealt pidi organismi võitlema haigustega. Muidugi nõrgestatud bioloogiline süsteem on vastuvõtlik ka uutele viirustele. Ja nii juhtus, et aprilli alguses, kus keha töövõime polnud veel ligilähedaseltki taastunud eelmistest probleemidest – tabas Gerdat koroonaviirus. Peavalu, maksimaalne iiveldus ja kõik muud ebameeldivad sümptomid. Treenerina oleks imelik öelda sel hetkel, et kõik saab korda! Kõik on halvemuse poole liikunud juba kolmandat kuud järjest! Ei hakka igaks juhuks looma valet motivatsioonikuvandit, sest päriselt ei oska ise ka öelda, kas sellisel moel jõuab ettevalmistus piisavale tasemele. Maikuud alustasime tühjusega tagasiside lahtrites. Gerda, kes kirjutas mulle eelnevalt tagasisideks ühed pikemad ja põhjalikumad jutud enesetundest, pulssidest ja muudest numbritest, oli motivatsiooniga miinustes. Kuidas see nüüd siis ikkagi juhtus, et temasugune inimene, kelle silmad särasid esmakohtumisel energiast, on nüüd täielikus kriisis. JÄTKUB VEEBILEHEL.

Marja Stina Saaliste
Paljud lood algavad Tripassion Triatloniklubi kaudu. Nii oli ka meie ühine pidepunkt sama klubi. Igal juhul, treeningutega alustasime novembrist. Algusest peale olid mängureeglid konkreetsed – tervis on number üks ja spordirõõm peab alles jääma, ning treeningtundide arv ei tohiks minna lõhki nädala lõikes. Niisiis oli treeneril keeruline, kuid ootuspärane roll täita. Õnneks on Marja lahtise peaga ja ujumises sai kogemustega ujumistreeneri K. Liivamäe tiiva alla, kes basseini ääres hoiaks stabiilselt näppu pulsil. Talvised pukitrennid rattal ja jooksud ei andnud suuri tagasilööke, võib-olla ka mitte suuri edasiminekuid. Marja kirjutas usinalt tagasisidet ja selle kaudu oli mugav koormuste osas järk-järgult edasi liikuda. Jaanuari lõpus toimus esimene testinädal, kus lisaks rattale ja jooksule oli plaanitud ka 1000m ujumine aja peale. Ujusid ära tublisti! Väiksed, aga lõpp-eesmärki silmas pidades olulised saavutused. Ainuke «murelapseke» treeneri peas oli jõutreeningu vähesus. Asendasime sisuliselt kangiga/jalapressiga jõutreeningu meetodid keretreeningute ja joogadega, mis on ohutum, kuid efekt on tõenäoliselt märksa väiksem. Järgnesid Tartu Suusamaraton ja rattalaager Hispaanias. Ütleks, et Marja tervis oli üks tugevamaid kõikidest õpilastest. Suuri treeningpause ei tekkinud ning ainult pärast laagrit segas väike külmetus, kuid sellest tulid kiiresti välja. Võistlushooaeg lähenes suure mühinaga, ning väga positiivne oli Sinu tahe osaleda päris mitmetel karikasarja etappidel – rattavalitsemisega tulid toime ka Jõulumäe duatlonil, kus treenerilgi võttis käed mingil hetkel kangeks sellest keerutamisest ja viimase hetke pidurdamisest. Saavutasid parema aja kui eelmisel aastal! Esimene väike märk progressist. JÄTKUB VEEBILEHEL.

Liisa Rohila
Esimene mälupilt pärineb Ironman Tallinna IM 2021. aasta maratoniraja äärest, kus Liisa omadele kaasa elas. Järgmine päev oli ta ise 70.3 stardis. Protokollist üle libisenud silmad peatusid numbril 5:25:55. Polnud üldse paha jooksusamm, jätan raja äärest nähtu meelde! Enam kui kuu hiljem kirjutab Liisa koostöö mõtetega. Vaatan protokolle põhjalikumalt. Karikasarja võit vanuserühmas 2021. aastal. Ahah, võistelda meeldib – hea märk! 2020. aastal ka 70.3 tehtud. Aeg 5:34:19. Pole just kõige suurem progress olnud aastaga, mõtlen endamisi. Samas järjepidevalt meeldib võistelda – aastast aastasse. Vesi vastupidavustreeneri veskile! Alustame tööga novembrist! Üsna kiiresti sai selgeks, et Liisa on enda suhtes väga nõudlik. Nõudlikum kui treener ise! «Ujumine on lootusetu» käis ikka päris paljudel kordadel vestlusest läbi. Proovisime taktikana sagedasti basseinis käia, poleerisime tehnikat üheskoos basseinis olles. Kusjuures minule ei tundunud see tehnika üldse lootusetu. Olgu, efektiivsus on madal, kuid aega on veel sellega tegeleda. Testinädal number 2 pärast 3 kuud treeningut ei näidanud suurt edasiminekut. Treeningud ei tundunud olevat liiga kerged ja mittearendavad, samuti mitte liiga rasked, et nendega toime tulla. JÄTKUB VEEBILEHEL.

Annika Veimer
Annika, me oleme triatlonikaruselli peal kohtunud juba ammuaega tagasi. 2017. aasta 5. augustil Otepää 70.3-l näiteks olid minuga samal ajal võistlusrajal. Ja vist meelde jäid ikkagi väga eluterve jutuga päev varem õhtusöögi lauas. Aga seda ei osanud küll ennustada, et ma Sind ühel päeval treenima hakkan. Eelmise aasta septembris nii aga juhtuski. Jällegi samad küsimused tiirlesid peas – kuidas treenida kogemustega triatleeti. No, sorry – võib-olla ma ei olnudki sellel hetkel päris hästi aru saanud, et Annika alustas triatloniga aasta varem kui treener ise. Kumb kumba treenima hakkab, on loogiline küsimus!? Aga no midagi oskan ikkagi sporditeaduste kraadile toetudes teadmiste pagasist ka välja otsida, mõtlesin ühel päeval tagantjärele. Lugeja on ehk juba märganud, et siin pole ühtegi sellist lugu, kus asjad lähevad algusest lõpuni täpselt nii nagu ideaalses maailmas võiks minna. Elu on keerulisem ja ettearvamatum, kui oskame prognoosida. Annika aastas oli kurbi hetki – hetki, mis on liiga personaalsed, et siia kirja panna. Aga treenerina oli hea meel näha, et treening on just väljapääs nendest raskustest – päästerõngake, mille abil triivida muretumatele randadele. Kui Sa ühel päeval teatasid, et planeeritud Kilimanjaro tippu (5895 m) ronimine õnnestus, siis oli muidugi päris selge, et see naine oskab unistada suurelt ja eesmärkidega sihtida kõrgustesse. JÄTKUB VEEBILEHEL.

Pille Kalda
Pille on üks inimene, kes luges mu eelmise aasta IM juttu. Ju siis midagi selles kõnetas, sest samal päeval 2021. aastal kirjutas ta mulle sooviga 70.3 järgmisel aastal läbida. Kuna keskmise triatloni harrastaja aasta algab oktoobrist/novembrist ja kestab suure tuhinaga Ironman ürituseni augustis, siis käib ka treeneri jaoks hooaeg suures pildis selles rütmis. Kui Ironman on tehtud, siis osad sportlased on oma unistuse saavutanud ja liiguvad edasi mõne teise eesmärgiga, osad jätkavad teekonda (liiguvad poolpikalt täispikani) ning siis tuleb üks osa inimesi sooviga nullist pihta hakata. Nii ka Pillega! «Julge samm» ma ütlesin siis, ja ütlen ka tänasel päeval! Sa oskad unistada! Kui päris algusesse minna, siis olid alles teise lapse saanud. Tuleta meelde, kui vana ta sel hetkel oli – 5 nädalat? Kosmos, mis unistused… mõtlesin jälle treenerina. Aga kuidagi võlusid mind ära, et uskuda selle protsessi õnnestumisse! Ujumise tausta puudumine tähendas seda, et kõvasti tuleb vaeva näha. Alguses muidugi kohe ka basseini minna ei kannatanud – pidid ju verivärske emana olema peaaegu stopperi täpsusega söömaaegadega graafikus. JÄTKUB VEEBILEHEL.

Raino Parder
Rainoga tegime 2020. aastal Ironman täispika – 11:54:41. Treenerina jäi küll asi kripeldama. Usun, et ka sportlasena. Pidi kiirem aeg tulema! Võtsid vaheaasta ja tegid üksipäini Tallinna 70.3 ajaga 5:08:12. «Pole paha», viskasin finišialas käppa! 2021. aasta sügisel lõi suurem haigus jälle välja! Nimelt seesama haigus, millest paljud proovivad lahti saada, aga päris raske on ennast võõrutada ikkagi. Jah, see on sõltuvus teha jälle üks Ironman! Eelmise täispika eel ütles Raino, et «peaks endale ikkagi naise kiirelt leidma, kes neid prioriteete veidi nihutada suudaks». Vahepeal on naine leitud, aga sümptomeid see väga märgatavalt ei leevendanud. Olgu, ravitseja on kohale kutsutud. Seekord ma treenerina ei oodanud ei rohkemat ega vähemat kui aega, mis mahub 10 tunni sisse. Ideaalis 10h algusesse, aga viimase piirina sobib ka sama tunni lõppu. Sportlasele muidugi sellistest mõtetest nii julgelt esialgu märku ei anna. Algab töö 2022. aasta nimel. Raino on klass omaette – mees, kes naudib liikumist ja trenni rohkemgi vist kui puhkamist ja magamist!? Treeningutega läks asi üsna sujuvalt ja ülesmäge, kuigi mõned väiksemad külmetused käisid kehast läbi aeg-ajalt. Intervallid, mahud, jõutrennid – sööda ainult ette ja mees realiseerib! Esimesed paar kuud lendas sellise tuhinaga mööda, kus mõtlesin, et Raino on juba raudmees valmis – kui jaanuari lõpus oleks pidanud 3.8 + 180 + 42.2 ära tegema, siis ma arvan, et aeg alla 11h ei oleks valmistanud suuri raskusi. Siiski oli põhisündmuseni pool aastat aega. Surusin treenerina päris palju ujumist kavadesse kevadel. Oli lihtsalt tagakuklas meeles, et esimene Ironman ja ujumise aeg 1:35:21. Seda aega oleks tore kuskil 30 minutit maha lihvida. Aprilli alguse kommentaar Rainolt tagasiside lahtris: «On vist “kopp ees ujumisest” nädal.» Töö kannab vilja! Ujutud on nii palju, et paha hakkab! JÄTKUB VEEBILEHEL.

Martin Abelson Sahlén
Mis muu tooks Norra mehe Eestisse kui töö ja armastus!? Start-up manager kirjutab jaanuari alguses. Mõtlen, nii… «Uue aasta resolutsioon? Kas ka päriselt on tahtmist lõpuni minna?» Aga kirjutises oli öeldud: «Mul on palju ambitsioone, aga vahel on neile keeruline õiget struktuuri kujundada.» Mis seal salata, ambitsioonidega kujud meeldivad treenerilegi! Ühendav lüli oli Mari Helstein. Mingi kindlustunne tekkis, et kutil on tõsi taga! Ja tegime esimese ühise jooksu talvel, oli üks külma tuulega lumine päev! Tundus, et iseloomud klapivad, filosoofia sobis! Jooksus on mees ka päris kerge sammuga. Liigume edasi treeningplaanideni. Ujumises saab paari esimest korda hästi kirjeldada Martini enda sõnaga «Disaster» – teisisõnu, väga-väga raske. Palju kodutööd, videod, drillid, treener Pjotr paar korda abistas. Nojah, esimest korda kui koos basseini läksime märtsi alguses, tundus, et 1.9km ujumist on 5 kuu pärast nibin-nabin ajalimiidi serval. Igaks juhuks tegin trenni lõpus 100m testi – äkki annab mingitki lootust!? 1.48 per 100m. Ohoh, järsku olin olukorda alahinnanud! Polegi baaskiirus täiesti katastroofiline! Muidugi aeroobne võimsus on tal hea, selle pealt saab lühikesed distantsid ka laktaaditaluvuse piires ära teha. Pikematel maadel on lood teised, kui tehnika laguneb! JÄTKUB VEEBILEHEL.

Oliver Hansalu
Tripassion jooksuÜKE-s olid paar korda silmade eest läbi vilksatanud enda korvpalluri jooksusammuga. Samm, mis on selline raske – nagu kaaluksid jooksutossud 200g asemel kilo või rohkemgi. Mingil hetkel trehvame basseini serval. Seal on hoopis teine lugu – kala liugleb vees. Sellise tempoga, et tulevane treener vaatab, et ehk saab snitti võtta. Jutud koostööst hakkasid jaanuaris – siiamaani ei ole ma ühtegi sportlast ise kutsunud enda treenitavaks, aga kui tagantjärgi seda peaks kunagi tegema, siis Oliveri-tüüpi sportlasi hea meelega otsiks tiku-ja-tulega! Neid väga sageli ei kohta! Muidugi see ei tähenda, et treener ennast kohe protsessi alguses tõestama ei peaks. Mida motiveeritum on sportlane, seda suurem kontsentratsioon on treeneril mitte alt vedada! Niisiis ujumises oli teadagi hea seis. Rattal ja jooksul pigem kogemuste ja teadmiste nappus. Siiani ei ole kindel kuidas Sa viitsisid Audentese rattaergomeetril vändata ja O’Sullivani snuukrireklaami Eurospordis 100 korda vaadata. Kõik, kel ei ole kodus rattapukki – võtke õppust, saab ka mujal teha trenni! Kui me 7. märtsil sisehallis 5-minuti testi tegime, siis kuigi pulsivöö ei töötanud sel olulisel hetkel, sain sellel hetkel esimest korda aru, et need «päntajalad», mida paar kuud varem märkasin, suudavad hoida kiiret tempot peal küll. Arvan, et imestasid ise ka pisut! Tegime otsa 4 x 1000m – ajad üllatavad! Jooksus oli selline tunne, et nüüd ongi 4-minuti miil ära joostud (tegelikult mitte päris nii kiire veel)! Järgmisele tasemele hüpatud! Julgesin hakata kiiremaid temposid kavadesse kujundama. Muidugi entusiasm rauges suhteliselt kiirelt, kui mõni nädal hiljem tekkis vigastus puusapainutajates. Treeneril ja sportlasel algas tõsine karauul, et vigastusega toime tulla. Jooksu osas ligi 2 kuud mahavisatud aega! No päris mahavisatud aeg õnneks triatlonis ei saa olla, sest kui üks ala langeb ära, saab teha teisi sellevõrra rohkem. Ujumisega nurises Oliver päris mitmel korral – olevat vilets! Nojah, võtame üks hetk ette 100m aja peale – pärast 3500m kavaosa läbitegemist. Ajaks 1 minut 15 sekundit! Selge, kvaliteedinõuded on sportlasel kõrged – aga ujumise pärast tundis treener kõige vähem muret! JÄTKUB VEEBILEHEL.

Urmas Kirsman
Urmasega oleme tuttavad 2011. aasta sügisest – ajateenistuses noorteajal samas rühmas. Päris papist poiss ei ole, mõtlesin, kui ta mulle ebaharilikult hilja kirjutas sooviga teha 70.3. Aprilli kuus! Ujumise oskus – kriitiliselt madal! Esimene triatloni hooaeg! Optimist nagu ma olen, võtsin ette! Muide, vahel soovitan kedagi teist ka treeneriks – kõikide unistustel ei jõua abiks olla. Aga Urmasega vestluses tundus asjal olevat jumet. Jooksu juba oskas kenasti teha, ratast küll alles plaanis osta, kuid hea häälestatus oli olemas ning treeningmahtudega arvas toime tulevat. Basseinis tehnikat jälgides oli nukker tunne korraks (mida ideaalselt maskeerisin), sest „uppuva kassipoja“ analoog käis korraks mõttest läbi. Andsin lootust, et on nii päris palju detaile, mille kallal töötades peaks ujumine suhteliselt kiiresti paremaks minema. Nojah, ujumisega tuli lihtsalt Urmase eneseusk säilitada! Nii hilja alustades imeasju ei saavuta, kuid visa tööga saab paari kuuga piisavalt stabiilse tehnika. Trennide tagasisidestamises oli ta väga hea. Esimese minitriatloni tegime treeninguna, kus ujuda 1km, rattaga 30km ja jooksu 5km. Ajad ei olnudki nii olulisel kohal, kuivõrd kogemus! JÄTKUB VEEBILEHEL.

Helena Peik
Helena teekond oli triatlonis kestnud 2.5 aastat, kui ta mulle otsustas kirjutada. Suheldes telefonis olin suhteliselt skeptiline – sportlane, kes võtab aprilli teises pooles ühendust. Siis kui võistlushooaeg on sisuliselt algamas esimeste jooksude ja rattarallidega. Millised on sihid, kui palju on töötahet? Mida oodatakse treenerilt? Uuele treenerile (juhul kui peaksin selleks hakkama) on topelt-ootused! Nojah, aga kiusatus treenida talenti on suurem kui kartus ebaõnnestumise ees. Kahte äärmust on väga keeruline treenida – esiteks neid, kes alles alustavad sellepärast, et finišisse jõudmine (IM / IM70.3 üritustel) ei ole garanteeritud puhta treeningu pealt, ning teiseks neid, kes on väga head eeldustega – sest nende ambitsioonid on enamasti nii tugevad, et igasugune tulemuste taandareng tähendab, et koostööle tõmmatakse suhteliselt kiiresti kriips peale. Ühiseks tuttavaks ja treeneri soovitajaks Martin Teras (hiljem nagu selgus, ka Taavi Raudsaar oli soovitanud). Nii, mõned märgid on heaks endeks. Need polnud ju lihtsad mehed – mõlemad täispika raudmehed! Igatahes, see taustalugu on vajalik, et mõista, mis saama hakkas. Esimese nädala lõpp kohe algaski võistlusega – Viljandi järvejooks 12km – väga sümpaatse ajaga alla 50min. Teise plaanijärgse nädala neljapäevaks oli parem jalg tundlik. Mitte ähvardavalt, aga esimene kommentaar jala kohta tuli juba väga alguses. Me polnud veel jooksukilometraaži jõudnud ülesse ajadagi?! Kuidagi lasin selle tähelepaneku samas endast mööda – oli endalgi jooksjana üsna normaalne, et pärast võistlusjooksu kuskilt on tundlikud mõned kohad. Eriti pärast Viljandi jooksu maastikuosa tundus see mõistetav. Ja teistpidi, kui iga väikse nõksu peale, mida sportlane tunneb – tõmbaksin plaanid 3x tagasihoidlikumaks, siis vaevalt, et #1 oleks sportlased valmis 70.3 laadseks pingutuseks, #2 vaevalt, et nad jääksid oma tulemustega rahule, #3 vaevalt, et väga pikalt koostöö jätkuks, kui tulemused alla loodetud eesmärkide. See muidugi ei tähenda, et treener ei peaks konkreetselt koormusi hindama ja muutma vastavalt olukorrale. Järgmine jooks kohe teisel nädalavahetusel – 24km Tartu Maastikumaraton. Jalad tõusudel küll „tapetud”, aga pingutusest, mitte vigastusest. JÄTKUB VEEBILEHEL.

––––––

Miks osaleda Ironman üritusel? Nii nagu lugudest selgus, tuleb endast parim välja võluda! Ekstaatiline ja pisarateni liigutav kogemus finišijoonel! Emotsioon, mida argielus ei kogeta! See ongi Ironman’i valu ja võlu!

✍️ Treener Henek