Kalastusvarustus

Heategevuskampaania, mille attend ja interested märkinute vahel läheb esmaspää 12.04 loosi hea kahlapüks! Väärt jagamist, teeme koos loodusele head ja taastame punasevarud!

https://www.facebook.com/JagalaKalateed/photos/a.122764912471729/470495017698715/

Jaga meie annetuskampaaniat
https://www.facebook.com/events/5575543875819200
märgi „osalen“ või „huvitatud“ ja kutsu sõpru annetama. Kõikide ürituse osalejate ja huvitatute vahel läheb esmaspäeval 12.04 kell 20.00 loosi Taimeni kahlamispüksid väärtuses 180€!
( http://www.kalastuspood.ee/Epood1/Taimen-classic-River-Waders/)

Aitäh toetuse eest Kalastuspood ja Taavi!

Selleks, et meil kõigil oleks aga midagi püüda ja need püksid õigesse kasutusse panna, vajame teie annetusi!

Jägala jõgi oleks potentsiaalne lõhe ja meriforelli kasvuala, taastoodetava lõhe ja meriforelli kalanduslik väärtus võiks olla 220 000€ aastas – tänase 0 asemel (https://www.kalateave.ee/et/teadus-ja-arendustegevus/uurimused/303-2019-uurimused-arhiiv) . See oleks meie kõigi väärtus, lisaks siis tervelt voolavale jõele. 10 aastaga oleks meie kalameestele loodav väärtus üle kahe miljoni euro! Ometi on 2002 aastal taastatud objekt muinsuskaitse all. Liiati ei soovigi keegi tammi lõhkuda, kui piisaks vaid avadest paisu allosas, et jõgi saaks voolata!

Kalajuttu ka, ilma aprillinaljadeta…! 

Eelmine aasta tegin endale eesmärgi, et pean selgeks saama, kuidas seda merikat püüda. Paber väidab, et käisin 2020 11 korda merikal ja sain 1 merika…. No võib öelda, et midagi selgeks pole saanud.
2020 sügisel polnud eriti mahti kalal käia, paar mõnusat haugiretke, ei muud. Seega 2020 ma ei saanud siiski merikakütiks. Küll aga lugesin, uurisin, ja loomulikult – ostsin uut varustust. Ma ise arvan, et täna olen küll see allthegearnoidea mees. Nüüd on isegi lõõg ja ultrakiired kollased prillid olemas.
Üsna hiljuti panin kokku ühe õppematerjali, kuidas püüda merikat. Selleks helistasin ässadele ja pidasin ülekuulamisi, et kirjutada blogipost. Sealt sain megalt inffi ja mingi uue hingamise ja teooria, mida oli vaja täna katsetama minna. Nüüd tuleb reklaam, aga no olgu – nimelt Estlandi merikalandid on tehtud puust, mistõttu nad ei vaju läbi. Ma alati võitlen enamuse ajast adru ja kividega, see püük on nii frustreeriv olnud. Estlandi merikad on piisavalt ujuvad, et minu kerimiskiiruse ja pauside pikkuse juures ei vaju põhja. Seni ainus lant, millega saan muretult püüda. Ja täna siis esimest korda püüdsin õhtupooliku Estlandi merikaga - merimustikaga.
Ja olgugi, et olen kallutatud, siis ma sain kaks võttu! Ja 4h püügi peale oli lant kinni 1 korral. Ja need võtud, polnud enam need kalad, mida ma senimaani saanud olen ( kokku 6, millest 4 alakad 2a. peale).

Täna siis laadisin landitaskusse ainult Estlandid ja panin punuma. See vaikselt kerimine ja aeglane vajumine annab nii palju püügimaad juurde. Ja umbes kümnes vise oli suur kala järel. Võitlesin u. 20 sekki ja nägin kala, kuid jäin ilma. Kindel rekordkala oleks olnud. Tuju oli mega ja tsummisin edasi.
Sellest august enam võttu ei saanud. Liikusin edasi ja uude kohta jõudes umbes 3 vise kivide alt hüppas mingi uus hüljes kinni. Ja selle kalaga polnud mul midagi teha. Hoidsin kahe käega kaikast kinni ja kala lihtsalt läks. Mingit kerimist või mingit kala juhtimist, unusta ära. Lihtsalt siuke praam oli otsas, et mina olin kaasreisija, mitte kala. Ja sinna ta läkski. Käis korra vee peal poolest kerest sukeldudes, saba oli nagu labakäsi.
See jäi veits kripeldama. Siiski ma pole oma silmaga varem nii suuri kalu näinud ja rääkimata sellest, et mina nad kuidagi üles leidsin. Ma ei tea, kuhupoole nüüd joosta, et uuesti peale saaks. 4h-ga nägin ära kaks oma kindlat rekordakala, kellest suurem tegi sellist vigurit, et see on mu nemesis nüüd kogu eluks. Kuniks suurema taban. Miks ma nad mõlemad ära kobistasin, jääb arusaamatuks, kuid olen superrahul, et kogu tasutatöö, küsimised, uurimised ja käimised on jõudnud tänaseni, kus ma usun, et meres on kala ja isegi mina võin suured mürakad üles leida.
Ehkki nullipoiss, siis jumaldan Estlandi aeglast vajumist. Lendab vastu tuult nagu rakett ja kala võtab seda nagu kudesärg ussi! Ei jõua oodata, millal uuesti kalale saan, et mõista, kas see oli nüüd ühekordne joppamine või mitu aastat kuiva käimist ja vahepealne uurimustöö hakkab ära tasuma… ja saan kunagi „merikaässaks“.
Mere ääres ka ilma kalata on lihtsalt super! Merikapüük on ilmselt kõige ilusam kalapüügitehnika, ei väsi neist vaadetest küll kunagi!