Afaasialiit

14. mai – Afaasialiidu aastakoosolek on peetud. Koosolekul osalejad kuulasid ära majandusaasta aruande ja revisjoni arvamuse tehtud töö kohta. Otsustati lugeda 2025. aasta hästi kordaläinuks. Lisaks arutasime huvikaitse teemasid, millele keskenduda järgmistel aastatel. Rääkisime ka sellest, mida põnevat suvel ette võtta, kuidas Pesarimajas veelgi tõhusamalt tööd organiseerida ning kuidas ravi- ja rehabilitatsioonireform meid puudutab.

Tänase tähtsa päeva auks avanes meie hiigelsuure murelipuul valge õitemeri. Kui koosolek oli peetud, läksime aeda imelist kevadilma nautima, aga ka eelseisvate tööde plaane pidama. Sven on võtnud tõsiselt nõuks viltuvajunud kuur uuesti otseks saada – ta mõõtis ja kontrollis objekti üle, et töö korralikult ette valmistada. Liisiga arutasime, kuidas vihmavesi majast eemale juhtida nii, et vesi enam keldrisse ei trügiks. Ingrid oli vahepeal värsked mullad nii peenrakastide kui ka mustikate jaoks kohale toimetanud. Andrus oli muru juba mõni päev varem ära niitnud. Aed ootab toimetajaid – järgmisel nädalal alustame.

Virgad perenaised ootasid meid seejärel kaetud laudadega – valminud oli kuninglik lõunasöök. Karin oli teinud terve kuhja imemaitsvaid kapsarulle. Selleks tähtsaks päevaks Ida-Virumaalt kohale sõitnud Maie ja Kristi hoolitsesid selle eest, et lauale saaksid veel liuad ja kausid nii soolaste kui ka magusate roogadega – kartulipudrust kuni juba selle aasta rabarberitest küpsetatud kookideni.

Juttu jätkus kauemaks ka nendel, kellel afaasia muidu tavapäraselt suhtlemist piirab.

See oli nii kiire päev, et isegi pilte sai vaid mõni üksik klõpsitud.

23. aprill – Jüripäev ehk karjalaskepäev

… ja meie „vasikad“ saidki õuele! 😁

Hommikukohvi juures pidasime veel toas vastu ja arutasime Tallinna keskkonnaprojekti — meie kokkuleppelise nimega „Tigude projekt“ — retkede kava. Pidasime plaani, kes teab, kus eri linnaosades võiks tigude seiret teha ja kus oleks mõnus piknikku pidada; kes saaks matkaseltskonna koos tigudekoormaga oma autoga tagasi sõidutada; ning millal me oma aia nõnda puhtaks saame, et tigudel sinna enam asja poleks.

Möödunud nädalal tõi kuller meie ukse taha kaks suurt ja rasket kasti. Selgus, et kastides oli algosadena meie tulevane väliköök-grill. Uudishimu ajas meid õue: tõmbasime külma tuule kaitseks joped selga ja läksime riburadapidi kõik aeda. Mehed vinnasid kastid alla ning suure uudishimu ajel ladusime kõik köögi detailid välja. Tundub, et selle imeasja kokkupanemine eeldab ühte tõsist tööpäeva. Meie seas leidus ka neid hambamehi, kelle arvates tasub juhendit vaadata alles siis, kui muidu enam kuidagi ei saa. 😁Enn, see on must huumor!!!

Igatahes oli meie usin seltskond nii hakkamist täis, et tükeldatud ja kokku kogutud said kõik õunapuude oksad, mis Külli pärast kevadlõikust kuhjadena puude alla vedelema oli jätnud. Kuivanud sõnajalgade alt tulid välja kaunid säravad nartsissid. Seal toimetasid Valja ja Eevi. Aleksiku hoolsa käe all said lootusetult võssa kasvanud vaarikad otsustavalt tagasi lõigatud.

Karin oli vahepeal vaikselt tuppa läinud, pajaroa serveerimiseks valmis pannud ja kenasti laua katnud. Lõunalauas kuulasime veel Anu reisimuljeid Itaaliast ning rõõmustasime ühtlasi, et Anu sai ka keraamikaahju tööle panna. Värske savilooming läks ettepõletusse. Seega saame järgmisel korral oma tasse, kausse ja vaase juba glasuurima hakata.

Meie järgmine kohtumine on 7. mail. Siis tulevad meile põnevad külalised — Erilised Purjetajad. Ootame seda kohtumist väga! Ühtlasi on meil plaanis rääkida ka sellest, mida teevad afaasiaga inimeste organisatsioonid teistes maades.

Ahoi! Pidu on peetud, oli igati vääriline sünnipäev!

33 aastat on p**k aeg, selle aja sisse mahub oi-oi kui palju, mida meenutada. Rääkisime sellest, kuidas üldse hakkas juuri ajama täiskasvanute logopeedia Eestis. Tallinna Keskhaigla ja sealne konsultatiivne kabinet muudkui kasvas ja kasvas, arenes ja kujunes, kuni enam ei mahtunud raviasutuse piiridesse ära, ja nii saigi alguse Afaasialiit. Asutajateks oma paarkümmend afaasiaga inimest, pereliiget, kõneravikeskuse logopeedid, mõned arstid, õed ja füsioterapeudid. Ikka need inimesed, kes tundsid ja nägid, mida afaasia tähendab ja mismoodi see inimeste elukvaliteeti mõjutab.

Ajalukku mahtusid küll afaasiaga inimestega ja inimestele korraldatud suve- ning talvelaagrid, jõuupeod, ekskursioonid kodumaal ja välismaalgi, koolitused ja kursused Taani riigi ja Taani logopeedide toel; laienemine nii, et pea kõikides maakondadeski tütarühingud sündisid. Sõja ajal Soome emigreerunud Eesti mees Evald Pesari pidas enda pühaks kohustuseks toetada afaasiaga inimesi Eestis. Just tänu temale on meil alates 2000. aastast Pesarimaja - oma maja kus koos käia, koos tegutseda.
Hea oli meenutada vilgast koostööd teiste riikide afaasiaorganisatsioonidega, koduseid projekte ja läbi kõigi nende aastakümnete ikka neljapäevaseid päevi, kus afaasiaga inimesed regulaarselt kokku saavad, koos tegutsevad, koos pidutsevad, õpivad ja muidugi suhtlevad.

Tänutundes meenutasime veel paljusid toetajaid, tänu kellele on Afaasialiidu tegevus võimalik olnud. Alati on hea toetuda oma katusorganisatsioonile EPIKule, mille liikmeid aasta aastalt toetati läbi EPIFondi. Toetajate sekka mahuvad Hasartmängumaksu nõukogu, Tallinna linn ja meie oma liikmed, sõbradki. Põhitoetajatena peame alatiseks meeles muidugi Evaldit. Toetajate tippu kuulusid üle 10 aasta kolleegid taanist, Odense Kõne- ja Kuulmisinstituudist, rahaliselt läbi Taani Välisministeeriumi.

Meenutasime ka erinevate Euroopa programmide projekte, mille toel oleme oma majas saanud päris paljudele insuldi või ajutraumaga inimestele pakkuda mahedat võimalust kohaneda ja õppida uutes tingimustes eluga toime tulema. Kõigest sellest ja veel paljudest tegevusest me täna rääkisimegi, vaatasime fotosid, lugesime kroonika kirjutisi, uurisime dokumente.
.. ja siis läksime peolauda. Selle kohta pole suurt juttu vajagi teha, pildid pajatavad enda eest!.

5. veebruar - oleme pausilt tagasi! Ei saa salata, oli ikka tore küll jälle kokku saada! Teeme kõneharjutusi küll sõnu otsides, kirjutades või joonistades - ja kõike seda meenutades sündmusterohket aastavahetuse aega, ikka seda, mis järgnes meie meeleolukale jaapanistiilis peole. Tundub, et oleme kõik olnud "head lapsed" sest igaüks meist sai jõuluks kasvõi pisikese aga armsa kingituse. Meisterdamine sai hoo sisse suisa kahel tandril: osad glasuurisid mullu meisterdatud kruuse - vaase savikojas, aga toas läks Aade juhendamisel lahti korvi punumise töötuba.
Kuuma hapukapsesupi, kohvi ja koogi kõrval ja soojas toas oli hea arutada, kas külm ikka toob või viib tervise.
Järgmise kohtumine on 19. veebruaril - tule ka!